Tuttav: Mis Sa teed üldse, kuidas Sul läheb?
Mina: Ma käin tööl.
Tuttav: Kus?
Mina: Töötan ühe firma (Kodupaberi) laos. Toob Lotuse wc-paberit, Raid, Duck ja kõike muud sisse, ahjaa o.b.'d ja Havi küünlad ka.
Tuttav: Aaaa...
Kujutage endale nüüd ette see ülikooli teise kursuse tudenginägu . See "MaOlenSinustNiiÜle" kuid mul on Sinust kahju, et Sa laos töötad feiss. Damn kuidas ma ei salli seda. Kes oled Sina, et sellist üleolevust võid tunda. Kas Sa oled üldse kindel, et tahad oma valitud erialaga lõpuni õppida? Kindel, et ei katkesta seda poolepealt ja ei hakka mõtlema et ohshit, see pole ikka vist minu jaoks? Mõtle ennem järele, kui hakkad seda nägu mulle manama ja ütlema, et noh see on ka vajalik.
Ma ei tea kust see attitude mul tuleb. Võib-olla, et mu ema kasvatas mind selliseks. Et ükski tüdruk ei taha endale nii kitsasilmaringiga laopoissi. Selliseid "ähvardusi" tuli mitu aastat tagasi juba ette, kui ma vahepeal olin õpiraskustes oma laiskuse tõttu.
Minu ema ja teiste muidu niisama jobskite rahustuseks võin öelda, et ma ei kujuta ettegi, et ma terve oma elu laos töötaks. Mul on hakanud vaikselt kujunema mingi visioon, mida ja kelleks ma tahan saada. Miks vaikselt muidu? Ma võtangi asja meelega vaikselt. Tahan olla kindel oma tuleviku suhtes. Seda laos töötamist võtan ma kui ühte etappi vundamendi ehitamisel. Üks selline periood annab jälle kogemusi juurde, avardab ka silmaringi ja aitab mõista ühte kaubanduskäitlemise osa(kui nii saaks seda väljendada). Ma lihtsalt tunnen, et mul on rohkem igasuguseid kogemusi, kui mu osadel tuttavatel. Ülikooliharidus tuleb ka, kõik omalajal.
No comments:
Post a Comment